EELK KOLGA-JAANI JOHANNESE KIRIK ja KOGUDUS
Eesti kirikute ajalugu ja koguduste arhiivid on üks huvitavamaid ja tähtsamaid allikaid meie kultuuriloo uurimisele. Säilinud ürikute iga aga pole kahjuks nii vana, et saaksime nende kaudu jälgida oma ajaloolist minevikku juba sellest ajast peale, kui Eesti ala võõrvallutuste tulemusena lülitus Euroopa kultuuriruumi.
Põhja-Sõja eelne kirikulugu toetub suures osas üksnes legendidele ja üksikutele kindlatele viidetele, mille ümber on kootud “kirikute lugu”. Rooma katoliku usu ajastu vanal Liivimaal XIII. sajandist kuni XVI sajandini on uuritav peamiselt nende materjalide abil, mis asuvad praegu väljapool Eesti riigi piire. Nende materjalide alalhoidjatena on eelkõige arvestatavad Vatikani arhiiv ja raamatukogu Roomas, Saksa Ordu sentraalarhiiv Viinis, mõned kiriklikud arhiivid Poolas j.m. Orduaegsete piiskopkondade ja Riia peapiiskopi omaaegsete kirjakogude saatus on olnud aga kurb. Riia peapiiskopkonna arhiiv sattus Poola võimu ajal peale Liivi-Sõda (1558-1883) tõenäoliselt osaliselt Poolasse. Tartu piiskopkonna arhiiv viidi XVI sajandi teisel poolel Venemaale, kus ta on kadunud või raskesti ülesleitav. Saare-Lääne piiskopkonna arhiiv on Brömsebro rahu järgi 1645.a., kui Saaremaa langes taanlastelt Rootsi alla, viidud Kuressaarest Kopenhaagenisse, kus tema riismed praegugi asuvad Taani Riigiarhiivis. Samuti saadeti Kopenhaagenisse osa Tallinna piiskopkonnale kuulunud ürikuid. Üks osa on aga aegade jooksul sattunud Eestimaa Rüütelkonna arhiivi ja on säilitamisel praeguses Ajalooarhiivis Tartus.
Näeme, et Rootsi võimu kehtestamise eel tehti Eesti ala ürikutest praktiliselt puhtaks.
1620 seati taas sisse kirikuraamatute pidamise range kord.
1710 aastal, mil Rootsi võimu saatus Baltimail oli otsustatud, viidi suur osa arhiivimaterjalidest Rootsi, millest osa anti Vene valitsuse nõudel üle Venemaale.
1917-1918 aegne rahutu periood meie ajaloos tekitas segadust arhiivinduses veelgi juurde. Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku sündimisel 1917 ja 1919 aastal liideti Eestimaa ja Liivimaa kirikud. Suur osa Liivimaa konsistooriumile allunud Lõuna-eesti kirikute ürikutest jäi Eesti Vabariigi tunnustamise järel Riiga.
Kolga-Jaani asub praktiliselt Eesti keskel. Siit järeldub, et Kolga-Jaani kirikulugu on puudutatud kõikidest nendest ajatuultest ja tormidest.
Kolga-Jaani kiriku ajalugu saamegi faktide najal vaadelda alles 1639 aastast, mil Põltsamaa lossihärra kiriku iseseisvaks lubas ja siia esimene luterlik õpetaja, Johann Langius, kohale määrati.
Paraku on Kolga-Jaani kirikulugu kuni 19. sajandi lõpuni kirjeldatav ikkagi vaid üldsõnaliste ja tihti laialivalguvate kirjeldustena, millest parim osa moodustub F. Amelungi antud olukirjeldustest ja kogutud suulise pärimuse esitamisest.
Kõige paremini saame meie kirikut ja selle lugu hakata vaatlema päevast, mil esimene eesti soost õpetaja Villem Reiman Kolga-Jaani tuli, seega aastast 1890.
Kolga-Jaani kiriku ja koguduse ajaloo algallikad on väga puudulikult säilinud ja toetuvad suures osas legendidele. Ala oli XIII saj. alguses Nurmekunde ja Mõhu maakonna kokkupuutekohas ja kuulus hiljem, Liivimaa Ordu võimu ajal, Põltsamaa komtuurkonda. Kolga-Jaani kihelkonda on 1559. aastast pärinevate kirjalike allikate põhjal nimetatud Kõrve (Corpes) nimega. Ehitusviisi järgi otsustades pärineb Kolga-Jaani kirik XV sajandist, aga paljud faktid viitavad sellele, et algne kiviehitis on rajatud juba XIV sajandi alguses. Segadust on tekitanud kiriku nimipühaku Johannese isik– mainitud on Ristija Johannest ja 20. märtsil 1393. aastal märtrina Moldawi jõkke uputatud Johannes Nepumoki. Enamlevinud arusaama järgi kannab kirik aga evangelist Johannese nime. Seda kinnitab ka Kolga-Jaani kihelkonna vapisümbol, nimbusega kotkas. Kolga-Jaani kihelkonna saksakeelse nimetuse “Klein St. Johannis” (Veike Jaani) on arvatavasti tinginud asjaolu, et lähikonnas on Viljandi Jaani ja Suure-Jaani kirikud, mis asuvad tihedamini asustatud keskustes. Kolga on tuletatud kirikukihelkonna asendist, sest seda piiravad sood ja rabad ning kirik asub eemal suurematest teedest.
Algselt oli kirik lihtne võlvimata gooti stiilis kastehitis ristkülikulise põhiplaaniga, ilma torni ja kooriruumita, eeskujuks dominiiklaste lihtsad kirikusaalid. Hiljem, XIV saj. lõpul, võlviti kirik Tallinna meistri juhtimisel kolme servjoonvõlviga ühelööviliseks ruumiks. Võlvid toetuvad algsetele müüridele. Keskajast pärinevad nii sakramendinišš (tabernaakel) kui ka rituaalne kätepesunõu (piscina) kiriku idaseinas. Kirik on korduvalt kannatanud sõdades, kuid võlvid on siiski säilinud. Liivi sõja ajal, umbes aastal 1578, olevat inimesed kiriku võlvidelt pelgupaika otsinud. Kirik on peale Liivi sõja sündmusi teatud aja ka kasutamata seisnud ja metsa kasvanud. 1623. aastast pärinevad andmed ütlevad, et ”kirik on ilma katuse, akende ja usteta ning võlvidel kasvab võsa”. Veel 1778. aastal olevat Odiste külas Ottimatsi talus üks härjaike kasutusel olnud, mis kiriku lae võlvil kasvanud kasest tehtud. See ese viidi hiljem Eesti Rahva Muuseumi, Raadile, kus see hävis muuseumi pommitamisjärgsel põlengul 1944. Legend Liivi sõja järgsest ajast räägib, et jahimehed olid paksus metsas mäekünkal lõket teinud ja avastanud äkki, et seisavad kiriku võlvidel.
Katoliku ajal oli kirik Põltsamaa abikirikuks. Alles rootsi ajal, 1639. aastal, tõstis Põltsamaa lossiomanik Hermann Wrangel ta iseseisvaks kirikuks ning määras kohale esimese luterliku õpetaja, pannes sellega aluse Kolga-Jaani kirikukihelkonnale. Selle akti mälestuseks olevat altaritaguse akna sees ka vastav kiri seisnud, mis sealt eemaldati umbes aastal 1860.
Kirikule ehitati 1641. aastal uus puitkatus ning 1668. aastaks sai see krohvitud ja lubjatud pühakoda ka barokse sisekujunduse. 1678. aastal loeti kiriku taastamistööd lõpetatuks. Seda kinnitavaks dokumendiks on kellatornis asetsev vana kellatala, millel sisselõikena alamsaksakeelne teade: „ Anno 1678 ist diese Kirche neu repariert“.
Järgmised ümberehitused võeti kirikus ette sajand hiljem. Aastal 1742 kaeti kirikukatus pikkade laudadega ning 1796. aastal ehitati käärkamber ja vanad rõdu kandvad puusambad asendati kivisammastega. Kiriku katuse idaotsal oli varem viilutorn. Säilinud on viilutornilt pärinev sepistatud kukk-tuulelipp aastast 1796. Kiriku endise välisilme on visandanud 1826. aastal oma rännakul Dresdeni kunstiakadeemiasse hilisem kunstnik Carl Timoleon Neff. See visand on ka vanim säilinud vaade Kolga-Jaani kirikule. 1875. aastal püstitati Põltsamaa ehitusmeistri Mühlhauseni /Mühlenhausen/ poolt läänetorn (kõrgus kiivritipuni 46,82 m., risti otsani 48,47 m.). Läänetorni püstitamisega lõhuti ära algne müürisisene trepp, mis viis kiriku võlvidele. Haruldane oli tornikiivri puidust kimmkate. 130 aastat püsinud tornikiivri katte vahetust alustati 2005. aasta suvel. 2006. aasta kevadeks parandati II maailmasõja aegsetest kuuliaukudest tornimuna ja rist. Need kullati ning asetati tagasi torni tippu. Muna sisse paigaldati ürikud ja kehtivad rahatähed. Tornikiivri kimmkattevahetus lõpetati mais 2006.
Kolga-Jaani kiriku harulduste hulka kuuluvad 14. sajandi lõpust pärinev puust altarikrutsifiks (hinnangute järgi Ida-Preisi koolkonna töö, kuid 2009. aastal tuli päevavalgele uusi ja veelgi hämmastavamaid fakte selle harulduse kohta), 1681. aastasse dateeritud barokkaltari ülemine säilinud osa, kolm fragmenti vana kantsli maalingutest ja väike rauast ning puust barokne kroonlühter aastast 1750. Omapärased on orelivääri Vana Testamendi teemalised maalingud (J. G. Kühle, 1771). Kolga-Jaani kiriku oreli valmistas Gotha linnast Saksamaalt tulnud orelimeister Guido Knauf 1883. aastal.
Aastail 1890-1917 oli õpetajaks Willem Reiman, üks rahvusliku liikumise juhte. Tema eestvedamisel tehti kirikule aastal 1903 põhjalik remont: laiendati aknaid, ehitati ümber käärkamber, laudkatus asendati madalama tsinkplekist katusega, rõdu kandvad kivisambad asendati malmsammastega, ehitati tornis uued laed ja trepid. See sundis omakorda orelilõõtsa asendit muutma, mille tõttu tuli ka orelit tõsta. Riiast Ernst Tode töökojast telliti altarivitraaž “Tulge minu juurde” 1903, mis on ainulaadne Eestis. Lähim analoogne vitraažaken asub Riia Toomkiriku altaritaguses aknaorvas ja on Kolga-Jaani vitraažiga hämmastavalt sarnane. Remondi käigus asetati uus kantsel paremale poole, millega võideti kirikusse ruumi ja õpetaja sai jutluse ajal kõigile kirikulistele nähtavaks. Kantsli paremale poole toomisega säilitati ometi keskaegsed seinanišid. Samal, 1903. aastal muretseti Riiast ka marmorist altariplaadid. Kogu remondi jaoks võetud laenu suutis Willem Reiman tagasi maksta juba 1906. aastal. Villem Reimani aktiivne tegevus oli suunatud Kolga-Jaanile tervikuna. Kuni 1912. aastani olid Kolga-Jaanis kirik, õpetajamaja ja majapidamishooned, ümberringi kirikumõisa põllud ja mõni üksik talupidamine. Viis aastat heitles V. Reiman kirikukonvendiga, kuni see lõpuks 27. novembril 1912. a. otsustas kirikumõisast eraldada 65 ehituskrunti ja nii kerkis kiriku lähikonda V. Reimani päevil hulk maju. Seega tuleb XX sajandil Kolga-Jaani kihelkonnas alanud majanduslikku ja kultuurilist ühistegevust seostada üksnes Villem Reimaniga. Eesti Wabariigi ajal hoogustus koguduse seltskondlik tegevus. Kirikut ja kirikumõisat korrastati pidevalt.
- aastast peatus tegevuse areng. Tänu õpetaja kohalolekule ja hoolele suudeti olemasolev siiski vaikses hääbumisprotsessis uute aegade saabumiseni säilitada. Vaimuliku teenimise järjepidevus säilitas Kolga-Jaanis koguduse, kiriku tegevuse ja positsiooni.
Ülestõusmispühadeks 1948 saadi kirikusse elekter.
- aastal püstitati Muinsuskaitse Seltsi eestvedamisel Kolga-Jaani kirikuväravate kõrvale Villem Reimani mälestussammas. Sellest hetkest alates on toimunud koguduseelus uus edenemine. Uus pastoraat ja selles olev Villem Reimani mälestustuba pühitseti 1999. aastal.
Kirikut ümbritsev kivimüür laoti juba 1912. aastal, 1990 müüri korrastati. 2001. aastal taastati müüri tagumine osa. Sepisväravad valmistati 2004. aastal.
Käärkambri renoveerimine ja elektrisüsteemide täielik väljavahetamine kirikus teostati 2002. Aastal 2003 aastal rajati kirikuesine kivitee ning kunstnik Jüri Kask maalis oreliväärile Uue Testamendi teemalised maalid “Kaksteist apostlit”.
Kirikuaias asetseva kabeli ehitamisaasta pole teada, kuid kabel on ainus hoone kiriku kõrval, mis säilis pärast kirikumõisa põlengut 1809. aastal. Kabeli ukse kohal on raidnumbriga päiskivi aastaarvuga 1846 (viimane number, 6, on tagurpidi kirjutatud). See aastanumber tähistab kabeli ümberehitust, mille käigus vana kabel omandas barokse välisilme. Kabeli võimas uks on sepanaeltega palistatud. Katuse põhjaviilul on sepisrist. Põhjakülje pööninguava ees on sepistatud raudvõre, millel aastaarv AD MCMLXXXVIII (1988). Võre on paigaldatud sinna Villem Reimani ausamba püstitamise aastal. Kabel renoveeriti täielikult 1999. 2002. a. teostati karniisiparandused.
Kabeli põranda all on 2,5 m sügavune krüpt. Krüptis asunud muumiad paigutati ammustel aegadel ümber Siimusti kabelisse, mis on praegusel ajal varemetes.
- aastal kinkis Alice Raavel kirikule tubaoreli (Matto töökoda, Jurjev, 1897). 2002 orel renoveeriti.
- aastal renoveeriti koguduseliikmete annetuste teel kirikutorni roosaken. Kunstnik Jüri Arrak maalis 2008. aastal kabelisse Kristuse kujutisega altariristi ja Kolmainu sümboliga laemaali.
Suuruselt on Kolga-Jaani kirik keskmine, pigem väiksepoolne, mahutades kuni 500 inimest ning istekohti on 300.
Nagu sellest faktide loetelust näha, on Kolga-Jaani kirik olnud 700 aastat siinse elu ja kultuurilise edenemise keskpunktiks. Jumalakartus on olnud siinse rahva esivanemate moraalse ja eetilise palge kujundajaks. Kuni kommunistliku ajastu alguseni oli Kolga-Jaani vaimu-, seltsi- ja kultuurielu lahutamatult seotud oma kodukirikuga. Harmooniliselt edenev ja õitsev on pilt, mida näeme, kui heidame pilgu 20. saj. alguskümnenditesse.
Kuni II maailmasõjani kestnud vaba arengu katkestas Nõukogude Venemaa okupatsioon, mis tekitas hindamatut kahju rahva elule, traditsioonidele, mõtte- ja meelelaadile. Paljudes perekondades katkes ajaloolise usulise kogemuse järjepidevus, kahanes kiriku liikmeskond ja kiriku mõju ühiskonnas tervikuna; tänaseni ei osata hinnata religiooniõpetuse vajalikkust, muutunud on eetilised tõekspidamised.
Sõjaohvrite, põgenike, arreteeritute ja küüditatute arvel kahanes nii Kolga-Jaani kihelkonna elanike kui ka koguduseliikmete arv. Takistatud, kohati keelatud, aga kindlasti naeruväärseks peetud oli osalemine koguduse töös ja jumalateenistustel käimine. Kolga-Jaanile õnneks oli kirikul kogu okupatsiooni ajal oma õpetaja Heino Viks, kes tuli ametisse 1941. aastal ja andis ameti oma järeltulijale üle aastal 2000.
Üldised suhtumised kirikusse aga on 20 iseseisvusaasta järel isegi mitte enam ateistlikud, vaid peaaegu ükskõiksed. Propaganda viljad ja maisele hetkeheaolule keskendunud eluhoiakud on alles nüüd tõeliselt näha. Nõukogude ajal jõuliselt sisendatud ateistlik ja teisalt ka poliitiliselt kaval propagandavili on inimeste religioosse siseelu ähmastanud „muistse vabadusvõitluse lüüasaamiskibestusega“ ja sellest tuleneva müütilise sisuga vaenuga. Ei teadvustata, et see vaen on esmajoones suunatud ärkamisajastu eesti paremate poegade iseolemisideede ja nende asutatud eestlaste vaba rahvakiriku vastu. Selle vaenuga teenitakse edasi propagandamasina saatanlikke konstrueerijaid. Ei osata ega isegi taheta näha oma vaimset seotust kristlusega ega osata hinnata seda väärtuslikku esivanemate vaimset pärandit. Suuresti tänu nõukogudeaegsele kasvatustööle kuulub Eesti koos mitmete teiste postsovetlike riikidega Euroopa kirikuvõõramate maade hulka. Kõik see peegeldub tänapäeval ka kohalikus kogukonnas.
Nõukogude aeg võttis koguduselt kõik maad ja kinnisvara. Samuti hävitati keskaegne pastoraat. Õpetaja organiseeris kogudusele uue õpetajamaja ehitamise, milles ise elas kuni elupäevade lõpuni. Vaatamata takistustele ning järjepidevale halvustamisele, püsis kogudus siiski koos. Läbi raskuste suudeti end majandada, hoida koguduse vara ning tegeleda peaeesmärgi – Jumala sõna kuulutamisega ja sakramentide jagamisega. Taasiseseisvunud Eestis koguduse töö aktiviseerus, tekkis koostöö kohalike omavalitsuste, koolide ja teiste asutustega. Vähehaaval sai kirik taas ühiskonnas nähtavaks. Kaotatu tagasitoomine ja uuesti loomine on pikk protsess. Koguduse maine kogukonnas ja ühiskonnas on iseenesest hea. Ollakse teadlik koguduse tähendusest ja vajadus kirikliku elu järele on olemas. Kogudus on elujõuline.