Mälestussambad Villem Reimanile

 

Eesti ajalukku on Villem Reiman läinud kui rahvusliku liikumise mõõduka suuna ja liidreid ja vaimseid suunajaid iseseisvuseelsel ajal. Ta oli venestusreformide vastu protestiva põlvkonna vaimne juhtfiguur. Villem Reimani vaateid iseloomustab teoloogiline ja rahvuslik idealism, etnotsentrism kaldumine pietismi ja askeetlusse, vägivalla eitamine. Eriti olulisteks aadeteks pidas Villem Reiman kõlblust, kohusetäitmist, õigust ja seadust, inimese käitumise eetilist motivatsiooni, seotust maaga, rahvusliku eluruumi kaitsmist võõraste eest. Koos J. Tõnissoniga, kellele ta oli suureks autoriteediks, püüdis ta sõnastada eestlaste elu reguleerivaid norme ja reegleid, nõudis karskust ja sugulist kasinust. Eestlaste tuleviku suhtes oli Villem Reiman optimist . Tal oli vääramatu usk sellesse, et Jumala abiga liigub eesti rahvas iseseisvuse poole, “valgusele ja vabadusele vastu”.

Tekst: “Eesti ajalugu elulugudes”, Sulev Vahtre, Tallinn 1997

 

TARTUS

27. september 1931

Püstitati rahvakorjanduse eest Mälestamise Komitee poolt teostatud väga põhjaliku
asukohavaliku tagajärjel. Mälestussammas kujunes kõrvuti Gustav Adolfi ja Kalevipoja
kujudega üheks Tartu sümboliks ja armastatud mälestusmärgiks.

Ideoloogilistel kaalutlustel hävitati 11. mail 1950. aastal nõukogude võimuaparaadi poolt.
Kuid selle monumendi taastamine on olnud juba pikka aega päevakorras ja jõuab rahva ette oma endisel võimsal kujul 2004. aastaks.

29. juuni 2004

 

KOLGA-JAANIS

 

Meenutus Villem Reimani ausamba rajamisest Kolga-Jaani

1988. aasta on Eesti ajaloos eriline ja pöördeline. Tookordne suvi oli väga päikseküllane ja aasta ise osutus murdeliseks: tagantjärele on selge, et aasta tõi endaga kaasa pöördumatuid muutusi ja teed vabadusele polnud enam võimalik sulgeda.

Ajalugu kujundades õpitakse ajaloost. Vastloodud Eesti Muinsuskaitse Seltsi kõige jõulisem toimkond oli kindlasti Mart Laari juhitud ajalootoimkond, mis seadis oma eesmärgiks eesti rahva mälu igakülgse tugevdamise.

Muidugi tuli toetuda rahvusliku ärkamise suurmeestele nagu Jakob Hurt, kelle kuulsast vanavara korjamise üleskutsest möödus 1988. aastal sada aastat. Ring oli täis: nüüd oli taas aeg koguda seda, mida eesti rahvas veel mäletas.

Hurda-Reimani-Tõnissoni liin eesti rahvuslikus mõtteloos ja omariikluse sünniloos on keskne ja aegumatu. Need mehed on olnud Eesti isamaaluse tõelised lätted. Kolga-Jaani kui omariikluse eelne meka on püsivalt kinnistunud Eesti ajalukku.

Nõnda oli enesestmõistetav, et Villem Reimanile – Jaan Tõnissoni vaimsele isale – tuleb tema kodukohta väärikas mälestussammas püstitada, et eestlaste tulevastel põlvedel oleks tähis, kus tema tehtut meenutada. Ka ei olnud esialgu aeg veel päris küps Vabadussõja sammaste taastamiseks, ehkki Lalsi mälestusmärk samas kihelkonnas taasavati vaid mõni nädal hiljem.

Villem Reimani ausamba lõi noor ja andekas kujur Villu Jaanisoo. See õnnestus igati. Mälestussamba pidulik avamine langes Tartu muinsuskaitse päevade järgsele ajale, mil sinimustvalged lipud olid just välja tulnud. Kolga-Jaanis oli neid pidulikul talitusel palju ja kuna see oli üks esimesi (kui mitte kõige esimene!?) kammitsematult sinimustvalgeid etteasteid, mõjus see väga värskelt.

Tänavusel võidupühal – viisteist aastat hiljem – peatus võidutuli Villem Reimani kuju ees, andes suurmehele korraks au, et siis edasi tõtata. Mulle näis, justkui oleks samba avamise pidustused alles eile aset leidnud. Samasugust hinge ja värskust oli kohalikes tule tervitajates.

Loodan, et Villem Reiman seisab oma kohal sajandeid!

Trivimi Velliste
Eesti Muinsuskaitse Seltsi auesimees
Kindral Laidoneri Seltsi esimees

Villem Reimani ausammas Kolga-Jaanis.